Näidendis kaasa löönud tüdrukute käed värisesid külmast, Untsakad nägid kurja vaeva, et vihma saanud heliseadmed korralikult toimiksid, ja lava katust tuli toikaga altpoolt kergitada, et vesi maha jookseks.

Ometi oli laupäeva õhtul Haapsalu linnuse katusealune tihedalt täis inimesi, kes mälestasid 1941. aasta juuniküüditamise ohvreid.

Läänemaa ajaloolase Mati Mandeli andmetel viidi Lääne– ja Hiiumaalt Siberisse selle küüditamisega 387 inimest. Üle Eesti oli küüditatuid umbes 10 000, kellest 6000 hukkus.

Haapsalu linnapea Ingrid Danilov meenutas oma kõnes president Lennart Meri öeldut. „Euroopa keeltes, ka eesti keeles puudus 14. juuni ööl isegi sõna, mis oleks suutnud tähistada terrorile rajatud suurriigi sihikindlat tegevust ühe rahva ja tema kultuuri hävitamiseks,” ütles ta. „Eesti keeles sündis termin „küüditamine”. Alles pool sajandit hiljem sündis Euroopas küüditamisele samaväärne termin — etniline puhastus.”

Seekordne mälestusüritus ei piirdunud kõnedega. Sinna mahtusid ka Untsakate kontsert koos vahelugemistega, küüditamisaega kirjeldav lühinäidend, sõjaetendajate mängitud näidislahing ning lauluvõistluse „Kaks takti ette” võitja Margus Vaher.

„Tegime lühinäidendi, mis tugines Ilon Wiklandi jutustusele „Minu vanaema majas” ja mis näitas küüditamise suve tüdruku silme läbi,” ütles lavastaja Aivo Paljasmaa.

Peategelast Liisut mängis Wiedemanni gümnaasiumi õpilane Keity Pook.

Teise maailmasõja klubi Front Line mehed kehastusid Vene ja Eesti leegioni mundris sõduriteks ja pidasid paukpadrunitega näidislahingu. Nii relvad kui ka muu varustus oli meestel autentne.

„Seal ei olnud enne midagi kokku lepitud. Mehed olid asjas nii sees, nagu toimuks kõik päriselt,” ütles Paljasmaa.

Lavastajal jätkus kiidusõnu kõigile osalejaile. „Vihm küll segas, aga väga hea kogemus oli. Kõik tahtsid sellesse üritusse endast parima anda ja andsid ka,” ütles ta.

Küüditamise mälestusürituse korraldas Remo Sirila, kelle sõnul läks see nii hästi korda, et ta kaalub sellesarnase ürituse korraldamist tulevalgi aastal. „Sain nii pealtvaatajailt kui ka osalejailt palju tagasisidet ja kõik oli positiivne,” ütles ta.

Kuigi mälestusüritus oli tasuta, oli igaühel võimalus oma soovi järgi raha annetada. Annetused lähevad mälestusmärkide hooldamiseks.

Kokku anti üle 4000 krooni. Pool sellest oli sajakroonistes. „Nägin ka näiteks, kuidas vanad vene mehed raha kasti panid,” ütles Sirila.