Carl Orffi lavalist kantaati kogunes pühapäeval Haapsalu Wiedemanni võimlasse kuulama mitusada inimest enam, kui korraldajad ootasid.Tänavuste Viiulimängude festivali enneolematult suurejooneliseks lõppakordiks kavandatud „Carmina Buranale” hakkas publik kogunema juba poolteist tundi varem.
Etenduse väljakuulutatud algusajal kell 19 lookles spordihoone uksest välja veel paarikümnemeetrine piletijärjekord. Algus venis, kuid viimased soovijad jäid piletist siiski ilma: välja olid müüdud kõik, ka seisukohad, hoolimata 150kroonisest piletihinnast.
„Me arvasime, et tuleb 700–800 inimest, aga oli umbes 1000,” ütles Viiulimängude festivali korraldaja, „Carmina Buranat” dirigeerinud Jüri–Ruut Kangur.
Kanguri sõnul läks suurvormi esitus hästi korda ning publik võttis selle väga soojalt vastu.
Kuigi teos on Kanguri hinnangul keerukas, sai seda esitanud Üle–Eestiline Noorte Sümfooniaorkester tema arvates ilusti hakkama. „Nädal aega sai ju korralikult proove teha,” ütles ta. „Noortele endale see igatahes meeldis — noortepärane ja rütmikas.”
Peale orkestri olid laval ka koor, solistid ja tantsijad — kokku umbes 220 inimest.
„Õhku ei olnud ja palav oli,” kirjeldas etendust kolmanda korruse rõdult jälginud Kaja. „Aga see oli mulle vägev elamus. Ma pole midagi sellist varem näinud.”
Enamik publikut istus võimla põrandale rivistatud toolidel. „Kõige umbsem oli enne algust, sest inimesed olid palju varem tulnud kohti hoidma,” rääkis all saalis istunud Kaire. „Etenduse ajal oli juba palju parem, aga näiteks tantsustseene ma küll ei näinud, sest osa rahvast tõusis ees püsti. Akrobaadid andsid aga asjale värvi.”
Kanguri arvates näitas „Carmina Burana” ettekanne, et Wiedemanni gümnaasiumi spordihoone sobib suurlavastuste tarbeks väga hästi. „Akustiliselt on see muusika esitamiseks sobiv,” ütles ta. „Soojade ilmadega on muidugi palav ja konditsioneeridest väga palju kasu ei ole, aga küll selle ära kannatab.”
Jüri–Ruut Kanguri arvates jäi kokkuharjutamiseks aega veidi väheks, kuid et visioon oli selge, ei tekitanud see suuri probleeme. „Koos saime harjutada laupäeval ja pühapäeval, aga kõik sai ilusti läbi mängida,” lausus ta.
Suurest publikumenust hoolimata pole Kanguri sõnul põhjust kasumist rääkida. „Etendus ise oli niivõrd kulukas, aga väga positiivne on see igatahes, et saal täis tuli,” arvas ta.
Tuleva aasta Viiulimängude festivali asjas Jüri–Ruut Kanguril veel kindlaid plaane ei ole, kuid nii suurejoonelist lavastust ilmselt ette ei võeta.
