„Kaheksa korstnajalga on maha lõhutud,” meenutas kiriku teenistuses Liivi Moore. Nüüd on esimesel korrusel kirik, köök ja peretuba; teisel laste– ja noortetuba. Saun, raamatukogu ja majahoidja pööningukorter ootavad ehitamist.

„Pastor Urmas Elmi oli hakkamist täis, Soome ja Rootsi kogudused lubasid aidata,” ütles Moore. Algul käiski ehitus sõprade abiga, kuni kogudus avas Lihulas kasutatud riiete ja mööbli kaupluse. Selle tulu läks maja kordategemiseks. Kauplus müüb Rootsist tasuta saadetud kaupa.

Nüüd teenib pastor Elmi Sindis, tema asemel on Lihulast pärit Markko Põld.

Lapsed saavad süüa

Suure maja kordategemine on paarikümne liikmega kogudusele niigi julgustükk, aga sellega nende ambitsioonid ei piirdu. MTÜ Lõuna–Läänemaa Perekeskus tegutseb Lihulas väikestviisi juba talvest saadik.

Veebruarist saavad lapsed sooja toitu. Esialgu arvestati viie lapsega, aga siis tuli neid aina juurde ja nüüd on enam–vähem pidevaid käijaid 40 ringis. Iga päev tuuakse üle tee koolimajast toitu 25 lapsele.

Kui Liivi Moore selle plaaniga kirikuõpetaja juurde läks, ütles Markko Põld ainult, et eks siis jää maja ehitus seisma. Söögi peale kulub kogudusel 4000 krooni ringis kuus.

Keegi ei uuri, millisest perest või kui kaugelt keegi on. Lapsi on esimesest klassist lõpuklassideni, Lihulast ja ümbruskonnast. Kooliga on kokkulepe, et pikapäevarühma lapsed õpivad enne tükid ära ja siis võivad üle tee keskusse silgata. Väiksemad tulevad juba keskpäeval, viimased lahkuvad viie paiku. Kõht täis, saavad nad lauatennist mängida või lastetoas telekat vaadata ja suurtel sulemattidel möllata.

„Tahan ümber lükata arvamuse, et siin käivad vaestest peredest lapsed ja et siin surutakse usku peale,” ütles Liivi Moore südame pealt ära.

Moore ütles, et räägib nende lastega Jumalast, kes seda tahavad ja kelle vanemad on nõus. „Ütlen lastele, et küsigu kodus, kas nad tohivad küsida neid asju minu käest,” ütles Moore. Küll aga peab ta Lihula häbiks, et koolis ei ole usundiõpetust. „Noored lähevad maailma ja võivad väga valedesse õpetustesse sattuda ning väga imelikuks muutuda,” ütles ta.

Toitlustamine lõppes pühapäeval pannkoogipeoga, kuhu lapsed tulid koos vanematega. Toitlustamise teemat on Moore arutanud ka Virtsu ja Vatla kooliga. „Kui raha juurde saab, saaks lastele seal ka süüa anda,” ütles Moore.

Plaane on palju

Avapeoks oli tort tellitud sajale inimesele ja salatit segati pajatäis, aga kõik läks asja ette. Keskuse avas pikk mitmekülgse eeskavaga kontsert. Kohapeal olid UNICEFi esindus koos selle presidendi Elle Kulliga, vallavanem, volikogu juht jt.

Perekeskusele sisu andmisel valla sotsiaaltöötaja kogemusega Liivi Moorel ideepuudust pole: üksikvanemate, puudega laste vanemate ja psüühilise erivajadusega inimeste tugirühm, abielupaaride suhtekoolitus, raseduskriisi nõustamine, emade ja beebide ring.

„Suvel tahame teha beebimarsi, pidada vallamaja taga murul perepiknikku,” lisas Moore ja puistas veel mõne mõtte: raamatukogu soovil hakkame lastele jutte lugema ja oma ajalehte oleks vaja.

„On küll suur tükk,” nõustus Liivi Moore, kes teeb kirikutööd koos austraallasest abikaasa Phil Moorega. Enamiku tööd loodab Moore teha vabatahtlikega ja neid on siiani jagunud: kolm ustavat koolitüdrukut, Eve Mets ja Ursula Kullamaa, Johannes Rebane jt; perekeskuse juhatuse liikmetena Liisi ja Ain Saare Tuudilt, Eda–Liis Kann ja Mart Einlo Kõera külast, Markko ja Maret Põld Lihulast.

„Kui inimesed on selle algatanud, siis järelikult on seda vaja,” tunnustas vallavanem Riho Erismaa. Ta möönis, et kui ettevõetul on hea aura, siis osavõtjate ring laieneb, ja kui ei, siis tõmbab kokku. „Ega nad Lihula tänavaid tühjaks tee, sest kõik ei lähe sinna,” möönis Erismaa. „Aga see on inimeste otsustada.”