
|
| Ainus jõud |
| |
|
|
| |
| Läänemaa ühe koolmeistri äsja lõppenud kohtusaaga peaks panema mõtlema nii õpilasi, õpetajaid kui ka lapsevanemaid. Kõik nad võivad põhimõtteliselt sattuda analoogsesse olukorda, mis käivitab kadalipu, millest ei võida keegi. Seda enam et kõnesoleval juhul pole lihtne määratleda, kes sündmused käima lükkas. Kas sõnakuulmatu ja häbematu poisike, löögivalmis lapsevanem või enesevalitsuse kaotanud õpetaja. On loomulik, et lapsevanem usub ja kaitseb oma last, aga see kaitse ei tohi muutuda ristiretkeks ei õpetaja ega kooli vastu. Kalliks läheb see maksma eelkõige lapsele, kes ei õpigi oma tegude tagajärgedest aru andma ega kellegagi arvestama, sest tal on nagunii õigus; ja lõpuks ka lapsevanemale, kui tema lapsest ei saagi asja. Usk, et selles on süüdi õpetaja ja kool, ei ole ju eriline lohutus. Õpetaja oskab ennast täiskasvanuna enamasti kaitsta ja kui tal on õigus — nagu lõppenud kohtuasjas —, siis ta selle õiguse ka saavutab, kuigi ka see võib talle kalliks maksma minna. Vältida säärast asjade käiku saab ainult ühel moel — ta ei tohi mitte üheski olukorras õpilast tutistada, lüüa, tõugata, torgata, küünistada ega puudutada mitte mingil moel, mida võiks tõlgendada füüsilise vägivallana. Ainus jõud õpetaja käsutuses on vaimujõud. |
|
|
|

Mida tunneb naine, kui loeb „Naist”
Olavi Ruitlase „Naine” ja Merca „Mees” on vallutanud Eesti raamatumüügiedetabelid. Raamatuid arvustab Kaie Ilves.

Õpetaja kohtutee
30 aastat õpetajana töötanud läänlane lükkas sõnakuulmatu poisi klassist välja ja sattus kaheks aastaks kohtu alla. Jaanuari keskel väljus ta kohtust vaba ja õigeksmõistetud mehena.

|
|