„Hval” oli vanim allesolev Eestis ehitatud kaljase tüüpi laev. Nüüd on alles teadaolevalt vaid kaks Eestis ehitatud kaljast, millest vanim on 1925. aastal samuti eestirootslaste ehitatud „Hoppet”.

Soomest, kus oli „Hval” 80 aastat olnud, Eestisse taastamiseks tagasiostetud kaljasele said saatuslikuks kiirlaevast tekkinud lained, mis panid aluse lekkima, ning laev vajus 20 km kaugusel Helsingist põhja. Tema väljatõstmist peab omanik, puulaevade taastamise entusiast Herkki Haldre ebatõenäoliseks.

Vormsist pärit alus

Rannarootslaste meresõidukeid uurinud ja paate ehitanud Rannarootsi muuseumi teadur Jorma Friberg tunnistab, et kaljasesuuruste laevade hingeelus ta eriti kodus ei ole: „Mind huvitavad rohkem väikesed alused.”

Siiski toob ta välja eestirootslaste ajakirja Kustbon 1959. aastakäigu, mille esiküljel troonib täispurjes kaljase pilt. Fribergil on see ainus info, mis tal on õnnestunud „Hvali” (varasema nimega „Val”) kohta leida.

Kustbonis kirjutatakse, et „Val” ehitati Vormsis Obholmenil (Hosby küla lähistel) 1901. aastal. Ehitusmeistriks oli Johan Lindquist Kärrsletist, kes oli 21 aastat ka alusel kipper. Laeva kiilu– ja mastipuu pärineb Vormsist, kere tarvis toodi aga puit Uuemõisast ja Mäemõisast. Ehitus läks maksma 4000–5000 rubla. „Vali” peal oli kipper ja kolm meeskonnaliiget ning alusega käidi kartuli–, vilja– ja puidulastiga Soomes, Rootsis ja Riias.

Kustboni andmeil müüdi alus 1922. aastal Soome. Eesti ajakirjandus on kirjutanud, et 1929. aastal ostis „Vali” Porvoo laevaomanik Edvin Eklund.

Jorma Fribergi sõnul oli „Val” oma suuruse poolest üsna märkimisväärne, sest sajandi alguses ehitatud kaljased olid üldjuhul väiksemad ja ühe mastiga.

Kaubavedu vajas suuremaid laevu

Rannarootsi aladel hakati kaetud tekiga laevu ehitama 1860. aastail, mil meresõit sai sisse suurema hoo.

Esimesed alused, millega võeti ette pikemaid kaubaretki, olid 14–16 meetri pikkused ja ühe mastiga. Nendega veeti enamasti soola. „Soola tarvis polnud suurt ruumi vaja,” selgitas Friberg.

Hiljem, kui siinselt rannikult hakati Soome, Rootsi ja Tallinna kartulit, vilja ja liha vedama, muutusid alused pikemaks ja lisandus teine mast.

Vormsist kirjutanud Johan Lindströmi andmeil oli vormsilastel enne I maailmasõda 30 laeva.

Eestirootslaste laevaehituse tippaeg oli 1920ndate lõpus ja 1930ndate alguses.

Läänemaa suurim laevaehituspiirkond oli Riguldi. Vormsi mehed jäid neile pisut alla.

Jorma Friberg, kelle esivanemad on pärit Vormsist, teab rääkida, et enamasti moodustati laevaehituseks kahe kuni nelja pere peale laevaühing.

Laeva ehituseks kulus keskmiselt 1,5–2 aastat. Ehitus algas sügisel, mil meistriga ehitusasjus kokku lepiti. Meister tegi seejärel poolmudeli, mis tellijaile ette näidati. Selle järgi arvestati vajaminevat puidu hulka.

„Hoppet” — Eesti vanim puulaev

Pärast „Hvali” õnnetut lõppu Soome lahes kannab vanima Eestis ehitatud puulaeva tiitlit paarkümmend aastat noorem „Hoppet”.

Spithamis laevameister Mattias Schönbergi käe all ehitatud kaljast võib loodetavasti mõne aasta pärast näha seilamas ka eesti vetes.

Läinud aastal ostis „Hoppeti” sihtasutus, kellele kuuluvad nii Riguldist pärit Birgit Eldh kui ka Rootsi Rahvaülikooli Eestis rektor Sten Westerholm. Talvel seisis kaljas Stockholmis dokis.

Westerholmi sõnul praegu aluse juures suurt tööd ei toimu. Küll on aga moodustamisel aktsiaselts, kellest saab „Hoppeti” omanik. ASi enamusaktsiad kuuluvad soomerootslaste haridusorganisatsioonile Svenska Folkskolans Vänner (SFV), kes on ka Haapsalus tegutseva rahvaülikooli omanik.

„Oktoobris tahame „Hoppeti” dokki panna ja talv läbi tugevasti tööd teha,” rääkis Westerholm. Järgmisel suvel on kavas alus viia Kuggholmi rahvaülikooli Loviisas, kus õpetatakse laevaehitust. Eestisse võib renoveeritud laev jõuda 2006. aastal.